Eestikeelne Piibel 1997
Siiraki 49 Need süütasid põlema valitud püha linna ja tühjendasid selle tänavadJeremija pärast. Sest nad olid piinanud teda, kuigi ta juba emaihus oli pühitsetud prohvetiks, välja juurima ja kahju tegema ja hävitama, nõndasamuti ka ehitama ja istutama.
Hesekiel nägi nägemust auhiilgusest, mida temale näidati keerubite vankril.
Sest ta kujutas vaenlasi paduvihmana ja tõotas head neile, kes olid õigel teel.
Ja kaksteist prohvetit - nende luud elustugu haudades! Sest nemad trööstisid Jaakobit ja lunastasid tema kindla lootusega.
Kuidas küll peame ülistama Serubbaabelit? Tema oli ju otsekui pitserisõrmus paremas käes.
Niisugune oli ka Joosua, Joosadaki poeg. Nende päevil ehitati koda ja püstitati püha tempel Issandale, valmistatud igavese aupaistuse jaoks.
Rohkeid mälestusi on ka Nehemjast, kes meile kohendas varisenud müürid, pani paigale väravad ja riivid ning taastas meie kojad.
Maa peale ei ole loodud ühtki Eenokiga sarnast, sest tema võeti maa pealt taevasse.
Ei ole ka sündinud Joosepiga sarnast meest, kes oli oma vendade juht, rahva tugi, kelle luudegi eest kanti hoolt.
Seem ja Sett olid inimeste hulgas austatud, aga üle kõigi loodud elavate olendite on Aadam.
Siiraki 50 See oli ülempreester Siimon, Oniase poeg, kes oma eluajal kohendas koda ja kelle päevil tempel uuendati.
Tema ehitas kaks korda kõrgemaks taastatud templi kõrge ringmüüri.
Tema päevil rajati veehoidla, tiik, ümbermõõdult otsekui meri.
Tema hoolitses oma rahva eest, et kaotust ei tuleks, ja kindlustas linna piiramise vastu.
Kui hiilgav ta oli, pöördudes rahva poole koja eesriide tagant välja tulles.
Ta oli nagu koidutäht pilvede vahel, nagu täiskuu omal ajal,
nagu päike, kui see kiirgab Kõigekõrgema templi kohal, nagu vikerkaar, mis särab toredates pilvedes,
nagu roosiõis kevadpäevil, nagu liilia veeallika ääres, nagu palsamipuu oks suvisel ajal,
nagu tuli ja suitsutusrohi pannil, nagu meisterlikult valmistatud kuldastja, kaunistatud igasugu kalliskividega,
nagu viljarikas õlipuu, nagu küpress, mis kasvab pilvedeni.
Kui ta pani selga aukuue ja riietus kogu toredusega, siis astudes üles püha altari juurde, täitis ta pühamu eesõue aupaistusega.
Kui ta võttis vastu ohvriosi preestrite kätelt, seistes ise altarilee ääres, siis olid vennad ringina tema ümber nagu noored seedrid Liibanonil, ümbritsedes teda nagu palmitüved.
Ja kõik Aaroni pojad oma toreduses, käes Issanda ohvriannid, olid terve Iisraeli koguduse ees.
Ja kui ta altariteenistuse oli lõpetanud, siis, et kroonida ohvrit Kõigekõrgemale, Kõigeväelisele,